Tõlkekirjanduse vahendamisest ja vastuvõtust Eestis aastatel 1990–2000 saksakeelse kirjanduse näitel [Mediation and reception of translated literature in Estonia between 1990–2000 with reference to German literature]

Artiklis võetakse vaatluse alla saksakeelse tõlkekirjanduse olu­ kord Eestis aastatel 1990–2000 ning püütakse arutleda selle üle, kui palju aitavad tõlkija, tõlke kommenteerija, kirjastaja, lugeja ja tõlke arvustaja kaasa tõlketeksti spetsiifika hoidmisele. Lisaks vaadeldakse, kuidas muu­ tus saksakeelse kirjanduse kirjastamine, vahendamine ja vastuvõtt Ees­ tis pärast taasiseseisvumist, kui riik pööras pilgu pigem angloameerika kultuuriruumi suunas.

Lehekoomiks 1990. aastate Eestis [Newspaper comic strips in Estonia during the 1990s]

Artikkel iseloomustab ülevaatlikult 1990ndate Eestis siirde­ aegse ajakirjandusbuumi ning laiema kultuurilise teisenemise osana tek­ kinud lehekoomiksiribade lainet. Moodsa ja läänelikuna tajutud formaat tõrjus leheveergudelt varem menuka karikatuuri ning mõned arvukatest uutest lehekoomiksisarjadest nagu Madis Otsa „Pesakond“ saavutasid suure populaarsuse. Tsensuurijärgsele kõikelubatavuse atmosfäärile ise­ loomulikult pakkusid koomiksid sageli taotluslikult toorest ja amatöör­ likku kunstilist teostust ning vägivaldset ja vulgaarset sisu. 1990. aastate teises pooles, kui trükimeediamaastik stabiliseerus ning hoiakud mõõ­ dukamaks muutusid, hakkas lehekoomiksilaine erinevatel põhjustel vai­ buma. Kohalik materjal asendati enamjaolt tõlkekoomiksiga ja osa loo­ mingulisi impulsse suubus uuel sajandil sõltumatusse koomiksisse. 1990. aastate koomiksipärandist avaldatakse siiani trükis üksikuid reliktsarju ja kuigi seda valdkonda on seni vähe uuritud, võiks lehekoomiksipärand leida tulevikus enam akadeemilist tähelepanu.

Siirdeajastu kultuurimuutused ühiskonna üles- ehitamise aeg. Käesolev uurimus analüüsib, kuidas ja milliste võtete abil kujutatakse nendes romaanides siirdeaegseid ajaloolisi sündmusi ja too- nast argielu Eestis ning Armeenias. Analüüsis toetutakse ühelt poolt sotskolonialismi, teiselt poolt mälu-uuringute ja kollektiivse mälu teoree- tilisele mõistestikule. Artikkel näitab, kuidas kirjeldades nn kohalikku ajalugu universaalsete, rahvusvaheliselt levinud motiivide abil, mõtes- tatakse samal ajal nõukogude aja pärandit ning ühest ühiskonnast teise ülemineku kohati traumaatilist kogemust. 2021 2021 13 35 10.22601/PET.2021.06.01 http://publications.tlu.ee/index.php/philologia/article/view/1054 Eesti punkluule ja siirdeajastu algus [Estonian punk poetry and the beginning of the transition period]

Artikkel käsitleb siirdeajastu alguse üht huvitavamat kirjandusnähtust, eesti punkluulet, mis 1980. aastate lõpus arenes kiiresti subkultuursest nišifenomenist poliitiliselt angažeeritud isamaaliseks protestikirjanduseks ja oli nähtavas rollis laulva revolutsiooni ajal. Samal ajal sisenes punkluule ka jõuliselt eesti kirjanduskaanonisse, seda märgata- valt laiendades. Punkluule tõi kirjandusse uued võtted ja jooned (kõne- keelsus, madalate kategooriate poetiseerimine, luuletekstide jõulisus ja intensiivsus, terav ühiskondlik protest jm) ning oli 1990. aastate kirjan- dusmurrangute eelkäija. Kui punkluule poliitiline angažeeritus jääbki laulva revolutsiooni perioodi, siis eesti kirjanduskaanonisse on punkluule end kinnistanud. Seda näitab nii punkluule käsitlemine kirjanduslugudes, kaasatus gümnaasiumi riiklikusse õppekavasse kui ka käsitlemine mitmetes kooliõpikutes

Suudlusest süütuse kaotuseni: Eesti performance’i-kunstnike esimesed esinemised Soomes ja nende kajastused sealses trükimeedias [From the Kiss to the Loss of Innocence: the first appearances of Estonian performance artists in the west and their reviews in the Finnish print media]

Artikkel käsitleb eesti performance’i-kunsti retseptsiooni Soome trükimeedias peamiselt 1980. aastate lõpus, kui toimusid kunstnike esimesed külaskäigud üle lahe. Uuritavat perioodi raamivad metafoorid „suudlus“ ning „süütuse kaotus“. Esimene neist tähistab Eesti tegevuskunstnike esmakohtumisi läänega, mida markeerib konkreetne aktsioon, mille käigus kunstnik Siim-Tanel Annus suudles Soome maa- pinda. „Süütuse kaotus“ tähistab perestroika-aegse performance’i-kunsti siirdumist siirusest künismi, mida on esile tõstnud kunstnik Raoul Kur- vitz. See üleminek peegeldab laiemalt lääne idealiseerimise lõppu, kaine- nemist ning kapitalistlike oludega kohanemist. Artikkel analüüsib toonast kunstikriitikat, mille kaudu avaldub metafooridest laetud performance’i-kunsti ja turbulentse päevapoliitika vaheline pingeväli, ning uurib, kuidas suhestusid publiku ootused ning kunstnike kavatsused.

Looduse-kultuuri ökokriitiline ümbermõtestamine Andrus Kivirähki ja Monique Roffey teoste näitel [Ecocritical rethinking of nature-culture on the example of Andrus Kivirähk’s and Monique Roffey’s works]

Artiklis uuritakse looduse-kultuuri dualismi kujutamist Andrus Kivirähki ja Monique Roffey loomingu näitel. Toetudes materiaalsele ökokriitikale, analüüsitakse, kuidas kirjanikud looduse ja kultuuri vastandust ümber mõtestavad. Kõrvutades Roffey romaane „The White Woman on the Green Bicycle“ (2009), „Sun Dog“ (2002) ja Kivirähki romaani „Mees, kes teadis ussisõnu“ (2007), ilmneb neis looduskultuuriline hägu- sus ja posthumaanne maailm, mis vaidlustab normatiivse inimkeskse vaatenurga. Kirjanikud osutavad antropotsentrismi kriitikale ja kultuuri muutumisele, laiendades agentsuse ja hääle loodusele ning dekonstruee- rides looduse ja kultuuri binaarsuse. Artiklis käsitletakse uusi teoreetilisi kontseptsioone keskkonnahumanitaariast: transkorporeaalsus, loodus- kultuurilisus ja agentsus. Esmalt keskendutakse hääle ja agentsuse ümbermõtestamisele, jõudes selleni, kuidas inimene ja loodus sulanduvad ühtseks looduskultuuriks.

Sillad ja konfliktid ida-lääne kunstiteljel: Ida-Euroopa kui „lähedase Teise“ kodustamine 1990. aastatel [Bridges and conflicts on the Eastern-Western art axis: the domestication of Eastern Europe as „close Other“ in the 1990s]

Artiklis pööratakse tähelepanu kolmele episoodile Ida-Euroopa mõistmises ja „kodustamises“ rahvusvahelises kunstidialoogis. Vaadeldakse Lääne- ja Ida-Euroopa kunstnike ja teoreetikute lähenemiskatseid 1990. aastatel läbi kolme dialoogi otsiva episoodi. Neist üks käsitleb meililisti Syndicate lagunemist ja vahetumist listiga Spectre. Teine käsitleb konflikti 1996. aastal näitusel „Interpol – a global network from Stock- holm and Moscow“. Kolmas juhtum on seotud Peeter Linnapi korraldatud näitusega „Le Top 50“ (1994), kus prooviti astuda otsekontakti lääne kuns- timaailma tippudega. Viimase näite täiendusena käsitletakse Kaisa Eiche 2021. aastal läbiviidud eksperimenti. Artikkel näitab, et Ida-Euroopast pole enam võimalik rääkida „lähedase Teise“ võtmes. Ta on „mitte-Teine“.