LYRIC LOCATION AND PERFORMANCE CIRCUMSTANCES IN SAPPHO AND ALCAEUS: A COGNITIVE APPROACH

A striking feature of the songs of Sappho and Alcaeus is their constant use of ‘deictic’ signals (‘I’, ‘you’, ‘this’, ‘here’, ‘now’) to establish a setting in a specific location in time and space. This article examines the created worlds of Sappho and Alcaeus, drawing on cognitive methodologies, in particular Text World Theory. It argues for the importance of a methodological distinction between the circumstances of performance of the songs, and the cognitive world they create (‘discourse world’ and ‘text world’). The locations established by the songs are designed to assimilate to, or mirror, the plausible/potential circumstances of actual performance, but are distinct from them, and are just as constructed as the artful lyric locations of Horace or Thomas Gray. Close readings of the songs show how Sappho and Alcaeus use ‘location’ as a tool in their poetics, exploiting the interaction between the world created by the songs and the circumstances of their performance.

Thomas Gray (1716 - 1771)

Side portrait of the poet Thomas Gray

Humphrey Jennings's ‘Film Fables’: Democracy and Image in The Silent Village

This essay explores modernism's aesthetic and political implications through examining the works of Humphrey Jennings. The essay takes as a starting point the tension inherent to the democratic aesthetic of Mass Observation between the individual observers and the editors who write up. This tension can be effectively examined in terms of what Jacques Rancière calls ‘film fables’: the Aristotelian ‘fable’ of dramatic action and cinema's ‘fable’ of egalitarian treatment of ‘passive’ images. The essay argues that the paradox between the two ‘fables’ can be observed in Jennings's works, especially in his essays on Thomas Gray, his ‘report’ poems, and The Silent Village (1943), a dystopian propaganda film set in a Welsh village invaded by Nazis Germany. By looking at these works, the essay illustrates how the utopian longing for ‘pure art’ in modernism is related to the impossible idea of ‘democracy’.

Associationist Aesthetics and the Foundations of the Architectural Imagination

This chapter seeks to provide an account of how aestheticians and practising architects in the long eighteenth century variously accounted for the imaginative potential of Gothic architecture. Showing how architectural debates in the period were structured according to the classical/Gothic divide, it explores the empiricist discourse of architectural association as it runs from John Locke, through Joseph Addison, Mark Akenside, William Chambers, Alexander Gerard, Thomas Gray, William Gilpin, and others, into the work of John Soane. Situating the architectural writings of Horace Walpole within this tradition, it discusses Walpole’s engagement with the architectural theories of his day. Through a reading of the work of William Beckford, the chapter charts the shift from empiricism to idealism in the architectural imagination of the early nineteenth century.

Coda

This concluding chapter explores the geographical scope and extent of the textual culture described in previous chapters. Revisiting a number of the individuals discussed earlier in the book (including Hill, Oxinden, and Owen of Henllys), it shows that miscellany culture flourished in the provinces and regions as well as in the more familiar sites of literary and scholarly production. In fact, it is shown that it emerged in some of its most striking and innovative ways in places that were a considerable distance geographically (as well as often intellectually) from more typical literary locations such as Oxford, Cambridge, and the Inns of Court in London. In parallel, the chapter also shows that this kind of textual culture had an unexpected longevity, extending well into the eighteenth century, as examples including John Locke and Thomas Gray show.

Totentanz and Graveyard Poetry: about the Baltic German Reception of English Graveyard Poetry / Totentanz ja graveyard poetry: inglise kalmuluule baltisaksa retseptsioonist

This paper explores the Baltic German reception of English graveyard poetry. The first translation of a graveyard poem was published in 1783 by Gottlieb Schlegel (Gray’s “Elegy”). Next, a poem by Elisa von der Recke is analysed in its dialogue with Blair’s “The Grave” and Schiller’s “Resignation”. The earliest and the most often talked about graveyard poem with the longest reception was Edward Young’s “Night-Thoughts”. Heinrich Mutschmann, professor for English at the University of Tartu, interpreted it as late as 1939. Tõukudes ühest 1759. aastal Tallinnas trükitud matuseluuletusest, mis meenutab nii hiliskeskaegset Niguliste „Surmatantsu“ kui 18. sajandil populaarset inglise kalmuluulet (vt Kaur 2018, 365–366), vaadeldakse käesolevas artiklis inglise kalmuluule baltisaksa retseptsiooni. Ehitamaks silda Notke „Surmatantsu“ järgse ja 18. sajandi teise poole baltisaksa surmakujutuste vahele, on alustuseks lühidalt resümeeritud raamatuteadlase Tiiu Reimo artiklit surma visualiseerimisest 17.–18. sajandi Eesti ala võõrkeelsetes matuseluuletustes, täpsemalt vinjettides. Selle põhjal võib aimata, et uudsem, barokist inspireeritud, kuid nüüd juba rokokooliku kuju võtnud surmakäsitlus hakkas siinkandis maad võtma alates 18. sajandi teisest poolest, selle kõrgaeg jäi aga 18. sajandi viimse veerandi ja 19. sajandi esimese kolmandiku vahele. Kas võiks seostada sellise surmakujutuse populariseerumist inglise kalmuluule mõjude jõudmisega siiakanti? Esimene teadaolev inglise kalmuluule tõlge Baltimail (nüüdsel Eesti-Läti alal) ilmus 1783. aastal Riia toomkooli rektori Gottlieb Schlegeli sulest ajakirjas Vermischte Aufsätze und Urtheile. Selleks oli Thomas Gray „Külasurnuaial kirjutatud eleegia“ („Elegy Written on a Country Churchyard“, 1751), tõlgitud ilmselt „vooruste edendamiseks“ ja näitena, kuidas „raskeid teemasid“ meisterlikult „vaimu ja värvidega hingestada“, nii nagu Schlegel ühes oma 1779. aastal Riias avaldatud programmkirjutises luulele ülesandeks seadis. Schlegel jääb oma Gray eleegia tõlkes sõnastuslikus plaanis üsna originaali lähedale, järgneb sellele pildikeeles, mõjudes ehk sellest kord veidi idüllilisemalt, kord „maavillasemalt“, kuid ka baroksema ja õpetatumana; baroksele muljele aitab kaasa ka stoofivormivalik, mis erineb originaali lihtsast ristriimilisest viisikjambist. Järgmise retseptsiooninäitena on vaadeldud kuramaalanna Elisa von der Recke dialoogi Robert Blairi poeemiga „Haud“ („The Grave“, 1743) ja Friedrich Schilleri luuletusega „Resignatsioon“ („Resignation“, 1786) luuletuses „Surnupead“ („Die Todtenköpfe“, esmatrükk Schilleri „Hoorides“ („Die Horen“) 1797). Nagu Recke päevikust ilmneb, oli ta Schilleri teosest väga häiritud, kuna see näis tema jaoks hülgavat kristlikku hinge surematuse doktriini ja nõnda edendavat moraalitust (Rachel 1902, 330–331). Tundub, et toetudes just Blairile, astub Recke Schilleri käsitlusele vastu, Blairi poeemi siiski edasi arendades. Teadaolevalt Elisa von der Recke inglise keelt ei osanud ja tugines tõenäoliselt mingitele vahe-eeskujudele. Kõige enam retsipeeritud kalmuluule teoseks paistab olevat olnud siiski ulatuslik, üheksast osast või „ööst“ koosnev Edward Youngi pikk poeem „Kaebus ehk Öömõtteid elust, surmast ja surematusest“ („Complaint, or, Night-Thoughts on Life, Death and Immortality“, 1742–1745), mida kinnitavad nii teose arvukad eksemplarid Eesti raamatukogudes kui ka mainimised kaasaegsete kirjades ja mälestustes. See kujutas endast nii harduskirjandust kui ka lugemisvara sõpruskondade ühisteks ettelugemisteks. Selle omamine võis anda märku üldisemast huvist inglise keele ja kultuuri vastu (kõige tuntum oli inglis- ja saksakeelse rööptekstiga Braunschweigi õpetlase Johann Arnold Eberti tõlge saksa keelde aastatest 1760–1771). 19. sajandi alguskümnenditel paistab poeem „Öömõtteid“ olevat jõudnud ka baltisaksa koolide kirjanduskaanonisse. See võis olla ka kõige varem baltlaste huviorbiiti jõudnud kalmuluule teos: esimesi katkeid saksakeelses tõlkes avaldas sellest Hamburgi luuletav raehärra Barthold Hinrich Brockes [loe: Brooks] oma antoloogia „Maine rõõm Jumalas“ („Irdisches Vergnügen in Gott“) 7. osas (1743), just siit pärineb aga Baltimaade ühe esimese pikema loodusele pühendatud poeemi, Johann Bernhard Fischeri värssjutustuse „Mäetaguse üldine ja eriomane talve- ja suverõõm“ („Hinter-Bergens allgemeine und eigene Winter- und Sommer-Lust“, Riia 1745) moto. Seevastu ilmumisajalt varaseim klassikalise kalmuluule teos, Thomas Parnelli „Ööpala surmast“ („A Night-Piece on Death“, 1721) tundub olevat jõudnud vaid tõsisemate anglofiilideni, kes oskasid inglise keelt ja kõige hiljem, 19. sajandi alguskümnendeil. „Öömõtteid“ jäi baltisaksa retseptsioonis oluliseks ka erakordselt kauaks. Kui nii Inglismaal endal kui ka Saksmaal näib huvi selle teose vastu 19. sajandi keskpaigaks raugevat, vähemasti lõpeb selleks ajaks uustrükkide ilmumine teosest ja peamised kirjandusteaduslikud kokkuvõttedki saksa Youngi-retseptsioonist jäävad 19. sajandi lõppu, 20. sajandi algusse, siis veel 1930. aastate teises pooles kirjutas Tartu Ülikooli inglise filoloogia korraline professor Heinrich Mutschmann (1885–1955) mitmeid artikleid Youngi „Öömõtete“ fenomeni selgitamiseks (vt Mutschmann 1936 ja 1939), pakkudes teosele välja oma, psühholoogiast inspireeritud tõlgenduse. Viimast artiklit on siin ka lähemalt vaadeldud. Eesti kirjanduses ei ole „Öömõtetel“, vaatamata Mutschmanni seda Goethe „Faustiga“ võrdsustavale tõlgendusele, õnnestunud kanda kinnitada. Ei ole teada, et seda oleks tõlgitud. Päris eesti luuletajate tähelepanuta see teos siiski ei ole jäänud: faksiimiletrükk esimesest rootsikeelsest „Öömõtete“ tõlkest (1770) kuulus väliseesti poeedi, sürrealist Ilmar Laabani raamatukokku. Ainus eesti keelde jõudnud kalmupoeesia klassikasse kuuluv teos paistab olevat Gray eleegia. Sellest leidub Eesti Kirjandusmuuseumis avaldamata tõlge Ants Oraselt, mille lõpuepitaaf on ilmunud ajakirjas Vikerkaar (1990, nr 1, lk 1). Trükki jõudis täiemahuline tõlge sellest Gray teosest Märt Väljataga tõlgituna alles 2018. aastal (vt Väljataga 2018, 70–74). Ka inspireerinud see teos kirjandusteadlast ja luuletajat Ivar Ivaskit tema „Balti eleegiate“ („The Baltic Elegies“, 1986/88) loomisel (tänan vihje eest Tiina Kirssi). Siin ring omamoodi sulgub, sest ka Ivask, lätlasest ema ja eestlasest isa poeg, kelle kodune keel oli saksa keel, oli märkimisväärse etapi oma elust riialane nagu Gottlieb Schlegelgi.