Passion Performative: Reading Cocteau with Proust and Derrida / Performatiiv ja kirg: lugedes Cocteau’d Prousti ja Derridaga

The article demonstrates that the use of the telephone as a performative medium on stage or in literature introduces the non-existent to the existent, making absence explicit and making it possible to foretell death, especially of a person one loves. This may also be viewed as the author’s attempt to use the text to communicate with the beyond and make the voices of the departed audible. Lähtudes viisist, kuidas Jacques Derrida mõtestab performatiivsust, on J. Hillis Miller analüüsinud Marcel Prousti teose „Kaotatud aja otsing“ mõningaid võtmestseene, kus on olulisel kohal värske tehnoloogiline leiutis – telefon. Huvitaval kombel on see aparaat, mis möödunud sajandi 20. aastatel enam ei ole lihtsalt kurioosum, vaid juba leidnud oma koha igapäevases eluolus, seotud uuritavates episoodides kolme tegelasega, kes on jutustaja jaoks väga lähedased: vanaema, armastatud tütarlaps Albertine ning sõber Robert de Saint-Loup. Kõik kolm tegelast lahkuvad minategelase elust traagilisel moel, mistõttu näib telefonil olevat võime otsekui seostada ühelt poolt armastust ja teiselt poolt surma. Tuginedes kõneaktide teooriale, võib mõista, et telefon, mis toob kuuldavale kalli inimese hääle ja koos sellega ka tema enda isiku peaaegu füüsilisel kujul, annab ühtlasi teravalt märku selle isiku puudumisest. Vanaemaga vestlemisel, kus olulisel kohal on lisaks veel kõne võimaliku katkemise oht, tajub jutustaja väga selgelt tema kohalolu, kuid samas ka eemalolekut, mida tõlgendab läheneva surma ettekuulutusena. Vanaema surm ongi Prousti teoses üks olulisemaid sündmusi. Uurides lähemalt telefoni kui rekvisiidi kasutamist möödunud sajandi alguse teatrilaval, võib märgata, et nii mitmedki autorid on soovinud ära kasutada selle performatiivset loomust. Ehkki vaataja ei kuule seda, mida teisel pool räägitakse, toob telefon sellegipoolest lavale veel ühe tegelase, kes on ühelt poolt küll nähtamatu, kuid teiselt poolt reaalselt olemas. Selline ambivalentne roll on loomulikult hästi mõjuv traagilise armastuse kontekstis, kus telefon toob igatsetud inimese küll kohale, kuid see kohalolu märgib ühtlasi tema eemalolekut. Jean Cocteau on üks nendest autoritest, kes on telefoni, armastuse ja mahajäetuse teemat kajastanud oma tuntud mononäidendis „Inimese hääl“. Näidend kujutab ligi kolmveerandtunnist telefonikõnet, mida tegelane peab oma kallimaga, kes ta just äsja on hüljanud. Vaataja mõistab üsna pea, et olulisel kohal ei ole mitte see, mida täpsemini räägitakse, vaid asjaolu, et naise jaoks, kes on küll mõistnud suhte lõplikku ja pöördumatut läbisaamist, on see kõne viimane niit, mis teda armastatud mehega seob, ning et selle katkemist püüab ta iga hinna eest vältida. Teost on valdavalt tõlgendatud just naistegelase traagikana, mistõttu kerkib sageli küsimus naise eneseallutamisest mehele ja see näib taastootvat tänapäevasele maailmale kohatuid stereotüüpe. Sellest tulenevalt püüavad mitmed lavastused teksti oletatavat patriarhaalset loomust kõigutada, andes naistegelasele jõulisema iseloomu. Käesolevas artiklis kõrvutatakse seda näidendit episoodidega Prousti suurteosest, mis pärineb samast ajastust ja mida Cocteau ka hästi tundis. Nihutades fookuse mahajäetud naise teemalt telefoni performatiivsele funktsioonile, võib märgata, et ka selles tekstis avaldub jõuliselt surma-motiiv. Kõne katkemine põhjustab otseselt tegelase surma ning ka kujundlikus plaanis on kõne adressaat teispoolsuses, pärit eelmisest elust ja olles vaid viivuks üles äratatud tehnoloogia imelise väe abil. Ehkki peategelasena on siin kujutatud naist, siis vaadeldes lähemalt perioodi, mil autor teose lõi, võib mõista, et teosel on tugevad autobiograafilised jooned. Cocteau oli just äsja läbinud eluperioodi, mille depressiivsus ja enesehävituslikkus oli põhjustatud armastatud partneri surmast ning sellele järgnenud suhte purunemisest ja selles pettumisest. Kui mõelda laiemalt autori loomingule nii teatris kui ka filmikunstis ning sellele, millist rolli mängib suhtlemine teispoolsusega tema loomingus, siis võib väita, et naistegelases võib kahtlemata ära tunda autorit ennast, seda enam, et see asjaolu ei jäänud paljudele juba esietenduse ajal märkamatuks. Teksti autobiograafilise loomuse ja telefoni performatiivsusega arvestamine avardab teksti tõlgendusvõimalusi ning toob selle välja naistegelase kitsast traagilisest probleemistikust. Mõistame, et lisaks armastusele ja selle purunemisele räägib Cocteau meile veel tehnoloogiast, mis loob inimeste vahele teistsuguseid suhteid ja mis on kahetise loomuga. Ühelt poolt võimaldab telefon – või näiteks internet, kui tuua arutlus tänapäeva – luua kontakti nendega, kes on kaugel eemal, kuid eriti juhul, kui tegu on armastatud inimesega, kaasneb sellega alati teadmine läheduse tegelikust puudumisest. Kuna armastus vajab füüsilist kontakti, siis on tehnoloogia põhjustatud afektiivne performatiivsus eriliselt tunnetatav ajutise, katkeva, ebatäiusliku ning peatselt lõppevana. Ehkki me teame, et armastus on ka väljaspool tehnoloogiat kaduv ning inimesed surelikud, toob tehnoloogia selle efemeersuse meile silme ette ning näitlikustab, et me elame maailmas, kus tihtilugu ei tea, kas meie vestluspartner reaalselt eksisteerib, kus ta asub, kas ta meid kuulab, kas ta meid usub ja kas meie võime teda uskuda. Nii Proust kui ka Cocteau näitavad meile, kuidas tehnoloogia muutumise tõttu maailm muutub, kuid ka seda, et tehnoloogia toob nähtavale inimloomuses midagi, mis on seal kogu aeg olnud, kuid mida seni pole osatud märgata.

Entre l’art de l’invisibilité et l’art de la démesure : Marcel Proust caricaturé par Jean Cocteau

Partant d’un dessin de Marcel Proust par Jean Cocteau conçu en 1922 ainsi que d’un essai biographique de Claude Arnaud publié en 2013, l’auteur de l’article présente la relation entre les deux écrivains en référence à la problématique de leur « visibilité » (Nathalie Heinich). Dans ce contexte-là, le dessin de Cocteau, restant en accord avec le caractère démesuré de Marcel Proust, peut être aujourd’hui considéré comme une représentation caricaturale de l’auteur de la Recherche qui démythifie une image de Proust-écrivain invisible créée par la vulgate structuraliste. Aussi, dans le contexte médiatique et théorique contemporain, la représentation visuelle de Proust par Cocteau peut s ’avérer utile pour la réflexion à propos de la « conduite » non-narrative de Proust qui, à côté de son activité discursive, définit la « posture » (Jérôme Meizoz) de l’auteur de la Recherche dans le champ littéraire français.

Dynamique des rapports de places et des images identitaires dans Les parents terribles de Jean Cocteau

"Dynamics of Place Relationships and Identity Images in Les parents terribles by Jean Cocteau. The article aims to study the dynamics of the place relationships between mother and son in scene IV of the first act of the above-mentioned play. This relationship, which represents the central theme of the play, is based on authority and domination and the son will try to ward off by resorting to a strategy. We will try to see first of all what this strategy consists of and what effect it will have on the evolution of the relationships between the two characters. Then, the study of the successive phases through which verbal interaction goes through (conversation, discussion, argument) will allow us to show how the plurality of interlocutive roles influences the dynamics of place relationships and identity images. Keywords: verbal interaction, place relationships, identity images, interactive frame, interactive space, conversation, discussion, argument."

On the Road to Adulthood: Michel Gondry’s Microbe & Gasoline and the French Road Movie

In their chapter, Marcelline Block and Jennifer Kirby consider cinematic lineage and influence. This chapter argues that Gondry’s most recent feature, Microbe & Gasoline, a picaresque narrative, draws from the conventions of the road movie through its focus on social outsiders, light-hearted depiction of run-ins with the police, and emphasis on male bonding. This film also provides commentary on the notion and definition of “home” in France. Microbe & Gasoline, which follows two teenage boys taking a 250-mile-long journey through France in a makeshift house on wheels, links a coming-of-age narrative to a growing awareness of the complexities and divisions within France. In this film, Gondry depicts his trademark childhood play and whimsy alongside a sobering adult realization of injustices in the world. Representing yet another form of border crossing, the film blends conventions from the American road movie with the French road movie’s potential for what Gott calls “elaborating flexible, transnational and multicultural alternatives to a monolithic version of France.” It serves to reinforce Gondry’s status as an auteur whose work is frequently transnational in character, recalling Hill’s claim that Gondry is the spiritual heir to Jean Cocteau and Georges Méliès, as well as Walt Disney and Steven Spielberg.

Folklore and Parade from Jean Cocteau and Paul Valéry to André Varagnac

This chapter reflects upon the commentary of two literary observers who were also in different ways practitioners of French ballet of the 1920s and 1930s—Jean Cocteau and Paul Valéry—and, of one anthropologist—André Varagnac—who developed the notion of folklore, and folkloric dance in particular as a form of popular innovation or, in other terms, an emergent rather than residual form. With all three, the notion of the popular in dance stood in implicit opposition to the academicism of Russian émigré critics in Paris—notably André Levinson and André Schaïkevitch—who advanced the idea of neoclassicism as the dominant form of dance in modernity. While the Russo-French neoclassicists emphasized the importance ballet’s exploration of its founding technical principles these French commentators had recourse instead to the historical notion of parade or sideshow. This chapter uncovers the dual face of neoclassicism, one formalist and idealist, the other populist. Both Cocteau and Valéry have significant connections with the popular, which I propose to elucidate through the notion of parade or sideshow.

Metamorphoses of Oedipus in Modern French Literature. From an Intellectual Drama to a Psychoanalytical Reflection on Ideal Love

Oedipus Rex, a tragedy created twenty-five centuries ago, is still a source of inspiration for many writers. However, the overall message of modern interpretations of the Oedipus myth differs considerably from the message of Sophocles’ play; these works are no longer the stories of a man punished by gods for his haughtiness (hybris). André Gide modernizes Sophocles’ tragedy, transforming it into a lesson in secular humanism. The play by Jean Cocteau focuses on the transition from ignorance to awareness. Alain Robbe-Grillet creates an anti-story about the contemporary version of Oedipus, whose lot is determined, not by gods, but by chance and unconscious desires. As for the psychoanalytical interpretation of the myth by Jacqueline Harpman, it is first of all the reflection on ideal love, fully realized in an incestuous relationship between the son and his mother.

Post-War and Post-Apollinaire

After World War I, Auric’s many friendships placed him in a unique position in the Parisian avant-garde. On the one hand, he was alongside Louis Aragon, André Breton, Philippe Soupault, and Tristan Tzara for the rise and fall of Paris dada. On the other, he was a member of Les Six, the group of composers led by Jean Cocteau who came to represent Parisian art music in the 1920s. Throughout the feuds between the dadaists and Cocteau, Auric preserved his friendships and functioned as an ambassador of sorts between rival avant-garde groups. In the meantime, his scores for Cocteau’s Les mariés de la Tour Eiffel (with the rest of Les Six) and Molière’s Les fâcheux would lead to bigger and better opportunities in the mid-1920s.