Authenticity and Depthiness in the Representation of Affects: Perception and Performativity in Contemporary (Auto)Fiction / Autentsus ja sügavuse illusioon afektide kujutamises: taju ja performatiivsus nüüdisaegses ilukirjanduses ja autofiktsioonis

This article analyses the tension between the perception and performance of affect in two contemporary texts: Heather Christle’s The Crying Book (2019) and Christine Smallwood’s The Life of the Mind (2021). Both subvert the expectation of feminine sentiment and pose questions about the authenticity of affect. Although affects are always mediated in fiction, experimental fictional texts have the potential for greater authenticity than the performative affective displays of the emotional public sphere. Üks afektiuuringute keskseid teoreetikuid Brian Massumi (2002b, 233) väidab, et tänapäeval on afekt olulisem mõiste kui ideoloogia, sest võim toimib üha enam afektide abil. Kuna üldiselt vaadeldakse afekte kehaliste intensiivsustena, mida ei saa teadlikult kontrollida, siis peetakse neid autentseiks, seda ka tänapäeval, mil autentse ja võltsi piir on üha ähmasem. Kuigi üksikisiku tasandil on afektid tõesti raskesti kontrollitavad, on eri valdkondade teadlased näidanud, et afekte on võimalik kunstlikult esile kutsuda, nt poliitiliste või turunduskampaaniate või ka kogemusturismi abil. Seega väärib afektide autentsus lähemat analüüsi. Käesolev artikkel väidab, et afektid, mida me avalikus sfääris kohtame, on performatiivsed: nad lähtuvad sotsiaalsetest normidest ja tsiteerivad varasemaid afektiivseid esitusi, mis on korduste tõttu omandanud autentsuse aura. Afektide performatiivsus ei tähenda, et nad on võltsid; lihtsalt me ei tohiks nende siirust üle hinnata. Ka performatiivsed afektid kõnetavad teisi inimesi ning tekitavad autentseid afektiivseid reaktsioone. Afektid liiguvad kehalt kehale, nagu väidab Anna Gibbs (2001, 1), aga ka teatrilavalt, kinolinalt või raamatulehekülgedelt publikuni. Seega väärib afektide kujutamine ja selle performatiivsus lähemat tähelepanu kirjanduse ja teiste kunstivormide analüüsis. Jennifer Doyle (2013, 85) väidab, et kui emotsioonist saab emotsiooni representatsioon, siis kerkivad kohe küsimused selle emotsiooni autentsuse kohta. Kuigi tekstidesse kätketud emotsioon või afekt on alati mugandus ja ehk isegi manipulatsioon, ei kaota see oma väge publikut kõnetada ja selles afekte luua. Palju on uuritud etenduskunsti, mis ründab vaatajate meeli ja ootusi ning ka lugejas tugevaid emotsioone tekitavaid traumanarratiive. Vähem on tähelepanu saanud raskesti loetavad ja näilised tundetud kirjandustekstid, mille afektiivne laeng on ambivalentsem. Aga ka sellistel tekstidel on potentsiaal pakkuda inimestele uudseid viise maailmaga suhestumiseks (Berlant ja Prosser 2011, 182). Artikkel keskendub konkreetselt ühele autentseks peetavale afektiivsele fenomenile, pisaratele. Pisarad on üks ilmsemaid afektide ilminguid, mida me ei kontrolli ning mis seega näivad autentseina. Samas juba Roland Barthes (2002) juhib tähelepanu pisarate dialoogilisusele ja suisa manipulatiivsusele. Pisarad on seega huvitav näide afektide autentsuse ja performatiivsuse analüüsimiseks, seda enam, et pisaraid kasutatakse mitmesugustes kunstilistes ja kirjanduslikes tekstides afektide tähistajana. Artikkel lähtub Eugenie Brinkema (2014, 4) soovitusest otsida tekstidest afektide tekstilisi kujutusi, et hoiduda afektiuuringutele tihti omasest subjektiivsusest ning liikuda pelgalt afektide tarbimiselt sügavama teoreetilise analüüsini. Brinkema (2014, 37) soovitab otsida afektide vormi, mis võimaldab analüüsides olla tähelepanelikum kirjandusteksti stiililise keerukuse ja nüansirikkuse suhtes. Seega vaatleb artikkel kirjandusteksti keelelisi väljendusvahendeid kui afektide esitamise ja loomise vahendeid. Artiklis analüüsitakse kaht nüüdiskirjanduse näidet, mis eksperimenteerivad pisarate kujutamisega. Esimeseks tekstiks on Heather Christle’i autobiograafia sugemetega essee „The Crying Book“ („Nuturaamat“, 2019) ja teine Christine Smallwoodi romaan „The Life of the Mind“ („Vaimuelu“, 2021). Neid tekste võiks vaadelda uussiiruse näitena, kuid artikkel väidab pigem, et mõlemad autorid küsimärgistavad naiselikkuse ja naiskogemusega seondatavat sentimentaalset siirust. Pisaraid kasutatakse ühtaegu lugeja kõnetamiseks ja samaaegselt lihtsa pinnalugemise õõnestamiseks. Pisarad on performatiivsed, kuid samas ka autentsed, signaliseerides lugejale, et teiste afektide tähendus jääb meile alati kättesaamatuks. Pisarad ei allu ühesele tõlgendusele, näidates autentse ja performatiivse vahelise piiri poorsust. Tänapäeva menukite hulgas on palju mälestusi, traumanarratiive ja pihtimisi, milles mälu on suunatud tunnete voolusängi (Shields 2010, 56). Sellised tihti kommertslikult pakendatud kogemused on muutunud piiravaiks, sest nad pakuvad liiga kergesti loetavaid ja tarbitavaid stereotüüpseid emotsioone. Artiklis analüüsitud tekstid julgevad sellele kergesti loetavuse ja tarbitavuse kiusatusele vastu hakata. Nad toovad meid näiliselt turvalisse sentimentaalse pihtimuse maailma, kuid siis eemaldavad selged teetähised ja jätavad meid omapäi autentsuse ja performatiivsuse piire kompama. Selline strateegia tekitab lõhe lugeja ja teksti vahel, kuid just selle lõhe ületamiseks tehtud jõupingutus aitab meil mõista näiliselt selgete afektide tegelikku mitmetähenduslikkust. Kuigi kirjanduslikud afektid on alati vahendatud, on eksperimentaalses kirjanduses vähemalt potentsiaal murda välja stereotüüpidele üles ehitatud emotsionaalse avaliku sfääri turvalisest tarbijasõbralikkusest ning meenutada meile elatud kogemuse vasturääkivust ja metsikust.

Writing the Life of the Mind

This chapter focuses on the relation between philosophy, biography, and autobiography, as a way of tracking how the ascetic ideal informs our thinking about our relation to ourselves, and so about selfhood in general. Certain ascetic ideas about the possibility of self-identity and truthful self-characterization are shown to crop up throughout modern treatments of autobiographical theory and practice, and to generate opposition and criticism. The work of MacIntyre, Sartre, and Heidegger provides a general framework for navigating this part of the territory of life-writing; and the recent autobiographical trilogy by J. M. Coetzee is examined as a site within which ascetic practices of confession are developed, criticized, and then turned against themselves.

Pushing Forward the Future Tense: Perspectives of a Scientist

This review is a somewhat chronological tale of my scientific life, emphasizing the why of the questions we asked in the lab and lessons learned that may be of value to nascent scientists. The reader will come to realize that the flow of my life has been driven by a combined life of the mind and life of the soul, intertwining like the strands of DNA. Expected final online publication date for the Annual Review of Pharmacology and Toxicology, Volume 62 is January 2022. Please see http://www.annualreviews.org/page/journal/pubdates for revised estimates.

The Uncanny Mirror: Der Student von Prag (1913)

The first German film to excite art critics was simultaneously a milestone in the history of special effects. Der Student von Prag was co-created by some of Germany’s most ardent early cinephiles with the goal to demonstrate the feasibility of film art. Proceeding from techno-romantic assumptions, they construed artistic filmmaking as the articulation of ideas and feelings through the imaginative application of the medium’s technological assets, specifically location shots and trick effects. Consequently, Der Student von Prag depicts the intrusion of an uncanny doppelganger into a real-life setting, the mystical city of Prague. As a vehicle for abstract notions, the horrific double thus bore witness to cinema’s ability to convey figurative meaning and participate in the life of the mind.

Analytic Theology as a Spiritual Practice

Part III calls for a more theological analytic theology and defends analytic theology from some common theological objections. Many theologians reject analytic theology because they find it too abstract and spiritually sterile to count as genuine theology. In contrast, I argue that analytic theology may be understood as a spiritual practice. Intellectual practices are also spiritual exercises when they (1) aim at self-improvement or liberation, instead of simply the acquisition of knowledge; (2) discipline the passions, since unchecked passions and immoderate desires are the enemy of both the spiritual life and the life of the mind; (3) help us see the world as it really is, rather than as we imagine or wish it to be; and (4) help us cultivate specific virtues that are at once intellectual and moral, like attention or concentration. It is in these senses that analytic theology can be understood as a spiritual practice. Analytic theology is an authentic development of a tradition of Christian philosophical theology, which includes Anselm and Aquinas as members, and which treats theology as both theoretical and practical at once.