// MAT�RIA E ANTIMAT�RIA (*) ~ LINGUAGEM, LEITE, CAPITAL ~ // Matter and antimatter (*) ~ language, milk, capital ~

O presente artigo busca cruzar as no��es de l�ngua e de linguagem performadas pela subst�ncia leite diante de uma metaf�sica ocidental que n�o parece se sustentar, aproximando essas ideias do conceito de s�mbolo e de capital. Benveniste, Saussure e Donna Haraway nos ajudam no caminho de pensar leite,�linguagem e capitalismo ao longo da hist�ria, testando os limites taxon�micos das excepcionalidades humana, mam�fera e lingu�stica. � um trabalho sobre a afirma��o pol�tica de leite enquanto linguagem, uma apropria��o feminista do que poderia ser o conceito de linguagem e uma transforma��o desse conceito por meio de outro olhar sobre sua din�mica f�sico-qu�mica por meio de uma experimenta��o te�rico-dom�stica.Palavras-chave:Linguagem. Leite. Contrafilosofia. Mam�feres. Capital.�AbstractThis paper seeks to cross the notions of language and tongue performed by the substance milk in the face of a Western metaphysics that does not seem to sustain itself, bringing these ideas closer to the concept of symbol and capital. Benveniste, Saussure and Donna Haraway, help us on the path of thinking milk, language and capitalism throughout history, testing the taxonomic limits of human, mammalian and linguistic exceptionalities. It is a work about the political affirmation of milk as language, a feminist� ppropriation of what the concept of language could be, and a transformation of this concept through another look at its physical-chemical dynamics through a theoretical-domestic experimentation.Keywords:Language. Milk. Counterphilosophy. Mammals. Capital.

La posthumanidad diseñada: el anhelo de inmortalidad y otros deleites

La reflexión parte del enorme desequilibrio que evidencia la humanidad en el manejo de la tecnociencia para el bienestar colectivo frente a los intereses particulares que persiguen la inmortalidad, la felicidad y la divinidad de un exclusivo segmento del poder socio-económico. Grandes especialistas de las ciencias y las humanidades se devanan los sesos para evitar el colapso global como consecuencia de nuestro crecimiento ilimitado, mientras que una minoría de tecnócratas dedica enormes recursos para la consolidación del macroproyecto transhumanista. De tal manera que los afanes por alcanzar lo posthumano suscitan una importante discusión respecto a los mecanismos de modificación humana con aspiraciones de sanación o mejoramiento y sus fronteras difusas. En esta visualización es inevitable oscilar entre la tecnofilia y la tecnofobia, en especial cuando se espera que el futuro más probable sea el de una posthumanidad roborgánica que cumplirá el fin de lo humano anunciado por Foucault. Finalmente, emerge la noción de postantropocentrismo a cargo de Rosi Braidotti, como una manera de darle la vuelta al fenómeno y explorar en dicho camino una meta de reconciliación, en un amplio sentido. Estas ideas derivan del extraordinario trabajo de Donna Haraway y sus revolucionarios conceptos sobre la metáfora del cyborg, el feminismo y la reivindicación humana frente al devenir de la hibridación natura–cultura.

Towards Biopolitics beyond Life and Death: The Virus, Life, and Death

By engaging with Giorgio Agamben’s article on the Italian government’s measures during the first wave of the COVID-19 pandemic, we argue that COVID-19 points to the limits of the classical biopolitical and thanatopolitical logics of analysis and therefore requires a new conceptual framework. The outbreak of COVID-19 is an example of zoonotic globalisation in which the human species as a biological and geological actor is merely one among many other species that influence biological and geological processes on Earth, thus challenging humanist conceptualisations of politics. Here, the human role in politics is decentralised by thinking the virus as one of the actors that exert influence on how the political sphere is governed. We argue that the virus is the epitome of the ungovernable – an entity or broadly a historical challenge that cannot be subjected to existing mode(s) of governing – due to its interstitial and borderline character, resting between the ontological roots of the dominant modes of governing bios (life) and geos (nonlife), and challenging them by merely existing. We draw upon the works of Ghassan Hage, Nils Bubandt, Elizabeth Povinelli, and Donna Haraway to interrogate the limits of biopolitics and diagnose theoretical conundrums stemming from the division of nature vs. culture and life vs. nonlife entrenched in the existing social-political paradigms. Rather than providing finite answers about the role of the virus as a non-human actor in the political sphere, we raise questions as to how and why it should matter.

Editorial

Tal y como escribe Donna Haraway (2019), en los entramados semiótico-materiales en los que estamos imbricados no importa solo qué historias producen los mundos, sino también qué mundos producen las historias, o cómo lo diría de Sousa Santos, qué metáforas necesitamos para hablar con el mundo y qué metáforas emplea la vida para relacionarse con los agentes que la perfilan. Las historias que construimos para pensar el mundo -y todo lo que lo compone, incluída la Covid-19- no son simples representaciones, sino verdaderas “tecnologías del pensar dotadas de materialidad y de eficacia” (Haraway, 2003, p. 335) que nos invitan a actuar de una manera u otra en el mundo mismo. Esperamos que los artículos de este número de Inmaterial puedan tener, como tecnologías de este tipo, toda la eficacia que se proponen

Emerging with Oddkin: Interdisciplinarity in the Animal Turn

The Animals and Society Institute facilitates an annual interdisciplinary meeting of emerging scholars from around the world, encouraging attendees to interrogate what it means to be a scholar, with an emphasis on animal studies within our respective disciplines. In that vein, we assess what it means to be an emerging animal-studies scholar in three interconnected but distinct academic disciplines: anthropology, sociology, and social work. We elaborate on three dominant themes: (1) the place of animals or the “animal turn”; (2) our subjectivity and how we find unorthodox networks or what Donna Haraway refers to as our “oddkin”; (3) and our inherent roles as interdisciplinary scholars and the liminal positions we occupy, as we address complex social problems like climate change. By reflecting on how we have encountered barriers and overly strict binaries collectively and as individuals, we can begin to deconstruct these obstacles and create opportunities.

Her:

O presente artigo tem como ponto de partida o filme “Her”, de Spike Jonze. Com base nele, as autoras desenvolvem uma análise que coloca gênero enquanto foco, utilizando contribuições de autoras/es do campo dos estudos feministas e de gênero. Partindo do pressuposto de que os saberes são sempre parciais e situados, como nos indica Donna Haraway, apresentamos esta possibilidade de leitura. Nesta pesquisa, as categorias “homem” e “mulher” são relativizadas, inspiradas na proposição de ciborgue e, para tanto, o filme é disparador. Problematizamos o binarismo estruturalista que perpassa as relações de gênero, estendendo esta análise para o âmbito da psicanálise e propondo alternativas de leitura que buscam romper com tal lógica.

The Artist is Absent: Non-Human Agency in the Situation of the Theatre / Puuduv kunstnik: mitte-inimese agentsus teatri kontekstis

The application of non-human agency in theatre is approached through the tendency for anti-humanist works to reproduce misanthropic outcomes within posthumanist, ecofeminist, and transhumanist thought. Alternatives to human supremacy suggest a role for theatre in reconciling questions of agency. This paper proposes theatrical presence as an answer, and extends this into social and political spheres, leading to what is called superhumanism in this article as a new situation of theatrical spectatorship – in close reference to fandom in superhuman films. Mitte-inimese agentsus on teoreetiline suund, mida rakendatakse nii tänapäevastes ökoloogilist kriisi käsitlevates kirjutistes kui ka posthumanistlikes tehnoloogilistes spekulatsioonides, uurides „mitte-inimeste” võimalikku agentsust. Üha enam kasutatakse seda ka mehhanismina, leidmaks võimalusi „eemaldada“ inimene ajaloolise narratiivi keskmest, et vabaneda kalduvusest pidada inimest ülimuslikuks (eelistades inimese subjektsust teiste olendite omale) kujunevas antropotseenis, ajastul, mil inimesi peetakse planeedi peamisteks mõjutajateks. Viimasel ajal on mitte-inimese agentsus jõudnud teatrisse selliste kontseptsioonide kaudu nagu kaaskohalolek ja sotsiaalse kaasamise praktika. Kuid millised on selle antihumanistliku positsiooni tagajärjed, kui see aktiveerub püsivalt humanistlikus teatris? Misantroopne korrapäratus Rosi Braidotti raamatus „Inimjärgne“ („Posthuman“) toimib hüppelauana uueks aruteluks igivanal teemal, kas humanismi kriitikud vihkavad inimesi. Selliseid misantroopseid tendentse analüüsivad oma uutes ökoloogilist kriisi käsitlevates kirjutistes näiteks Jane Bennett, Donna Haraway ja Timothy Morton, kes võivad alternatiivseid reaalsuse kujutlemise mudeleid otsides eirata potentsiaalselt kohutavaid tulemusi. Nendest pingetest Inimese selektiivse ülistamise ja eitamise vahel kerkib esile oluline küsimus: kuidas seda inimlikku perspektiivi uuesti kaaluda, säilitades samal ajal need väärtuslikud inimlikud sidemed – mida Paul Gilroy (2000) nimetab „seltsivuseks“ – ühiskondlikus ja poliitilises elus? Teatri uut rolli inimsubjekti ümbermõtestamisel puudutavad arutelud kohaloleku üle teatris. Suzanne M. Jaegeri esinejakeskset artiklit „Kehastus ja kohalolek“ („Embodiment and Presence“, 2008) kasutatakse käesolevas artiklis lavale omase kehalise kohaloleku tutvustamiseks ning seda fenomenoloogilist lähenemist vaadeldakse koos Hans-Thies Lehmanni postdramaatilise teatriga („Postdramatisches Theater“) kui vahendit, mis võimaldab laienemist sotsiaalsetesse ja poliitilistesse sfääridesse, võttes arvesse ka publiku kohalolekut. Küsimärgistatakse kunstniku enesepresentatsiooni ülima autorikujuna läbi jaatamise ja eitamise protsessi. Kohaloleku ümbermõtestamine sünnitab uue teatriolukorra vormi, nn superhumanismi, mis tähistab koosvaatamist, mis väldib humanismi ajalooliselt koloniaalseid pretensioone ja antihumanismi võimalikku misantroopiat. Arutletakse uue „koosvaatamise“ viisi üle, analüüsides Hollywoodi superkangelastele pühendatud filmide fännidest vaatajaskonda. Neis filmides võib tekst toetada teatud kollektiivse vaatamise viise ning olla mõttevahetuse ja vaatajatepoolse tegevuse aluseks. Selline vaatenurk pakub uusi võimalusi ka teatrile. Superhumanism, mille juured on mustanahalisust ja Paul Gilroy „planetaarset humanismi“ puudutavates diskursustes, pakub välja uued vaatamisviisid, mis soovivad koostöös publikuga korraga nii kahtluse alla seada kui ka taaskehtestada inimagentsuse, kuid seda muudetud kujul. Nietzsche kuulus „inimlike piiride ületamine” teoses „Nõnda kõneles Zarathustra“ on uuesti sõnastatud kui inimlike piiride kollektiivse ületamise akt ühise vaatamise kaudu. Üks tuntud kohalolekut lahkav kunstiteos on Marina Abramovići „Kunstnik on kohal“ („The Artist is Present“). Selle kunstiteose juurde naastakse (taas), kuna see on esimene näide praegu tekkivast koosolemise vormist teatris, mis loob uue „super-kollektiivse“ olemise seisundi. Kunstiteos juhib sellele olukorrale tähelepanu, kirjutades humanistlikud põhimõtted ümber etendussündmuseks, täites nii Frantz Fanoni optimistlikke soove, et humanism peab oma lubadustest kinni pidama pragmaatiliselt ja silmakirjatsemata. See kunstiteos pakub selget fantaasiat kollektiivsest sekkumisest oludes, milles etendaja ja vaataja kohalolek on teineteisest sõltuvad, ning on seega eelkäija uuele kollektiivsele vaatamisviisile, mida nimetatakse superhumanismiks.

ATT GESTALTA CHTHULUCENEN

Denne artikel undersøger, hvordan kvinders omsorgsroller i den nicaraguanske fiskerby Padre Ramos udvides til også at omfatte skildpadder. Ifølge Donna Haraway er chthulucen den æra, hvor mennesker styrker deres slægtskab med alle andre livsformer for at kunne leve og dø bedre sammen på jorden. Padre Ramos besøges hvert år af skildpadder, der lægger deres æg. Da arten er truet af udryddelse, besluttede landsbyen, at skildpadderne skulle være deres flagskibsart, og overgik derfor fra jagt på til pleje af skildpadderne. Selv om landsbyboerne således er det vigtigste led i at redde skildpadderne, lever de konstant med truslen om at blive udvist af naturreservatet og uddø som samfund. Gennem 10 dage følger forfatteren kvinderne med et kamera, alt imens de besætter et stykke jord i landsbyen for at bygge en legeplads med skildpadder som tematisk omdrejningspunkt. Gennem denne handling viser kvinderne sig som Harawayske „små væsener“, der komposterer myndighedernes rådne praksis, går ind i konflikter, genbruger gamle bildæk, træstammer og paller og skaber et monument over landsbyens nye slægtskab med skildpadderne. Søgeord: chthulucenen, civil ulydighed, kvinder, flagship species, rhizovokalitet, Padre Ramos