Hanif Kureishi: The Buddha of Suburbia (1990)

2006 ◽  
pp. 124-138
Author(s):  
Brian Finney
Keyword(s):  
2018 ◽  
Vol 17 (21/22) ◽  
Author(s):  
Dorota Rygiel

The concept of cultural hybridity has been widely discussed since the 1980s, especially within cultural and postcolonial studies. Hybridity directly results from cross-frontiers movements of migrants and cross-cultural flows that in Britain extended beyond WW II. It opposes the idea of limited or even closed identity and cultural bonds. The notion of hybridity has mainly been related to second-generation immigrants who were brought up in between two different worlds and two societies: the ethnic and the dominant ones. The paper focuses on first-generation immigrants of South Asian origin portrayed in literary works by Monica Ali and Hanif Kureishi in terms of the phenomenon of hybridity and the level of the immigrants’ assimilation into the host community.   Kultuurihübriidsuse mõiste üle on eriti just kultuuriuuringute ja postkoloniaalsete uuringute vallas laialdaselt arutletud alates 1980. aastatest. Artikli alguses mainitakse hübriidsuse kõige olulisemaid definitsioone, sest see mõiste koondab väga paljusid ideid. Kõigepealt selgitatakse mõiste bioloogilist tähendust, kirjeldatakse hübridiseerumise allikaid ja liigutakse tunnustatud teoreetikute Stuart Halli ja Homi Bhabha pakutud definitsioonideni. Hübriidsus on migrantide piireületava liikumise ja kultuuride vaheliste mõjude otseseks tulemuseks, sellele vastandub piiratud või lausa suletud identiteedi idee. Tegemist on vana nähtusega, mis tekkis juba kolonialismieelsel ajajärgul, kuid muutus järjest üldisemaks sõjajärgsel perioodil, kui Suurbritannias toimus massiline immigratsioon endistest kolooniatest. Termin on peamiselt seotud teise põlvkonna immigrantidega, nagu näiteks Suurbritannias elavad Lõuna-Aasia maade päritolu inimesed, kes kasvasid üles kahe erisuguse maailma ja ühiskonna – oma etnilise ühiskonna ja domineeriva ühiskonna vahel. Tuleb märkida, et tavaliselt teevad just teise põlvkonna immigrandid läbi hübridiseerumise protsessi. Mis toimub esimese põlvkonna immigrantidega? Kuidas mõjutab nende identiteeti fakt, et nad elavad oma kodumaast kaugel? Artikkel püüab vastata küsimusele, kas Suurbritannias elavaid esimese põlvkonna Lõuna-Aasia maade päritolu immigrante võib ka hübriidsetena identifitseerida. Keskendutakse identiteedi formeerumisele kahel tegelasel, kes esindavad Lõuna-Aasia immigrantide esimest põlvkonda Suurbritannias: Monica Ali raamatu „Brick Lane“ („Telliskivitee“, 2003) tegelane Chanu ja üks Hanif Kureishi raamatu „The Buddha of Suburbia“ („Äärelinna Buddha“, 1990) peategelasi, Haroon. Chanu saabus Londonisse 1970. aastatel eesmärgiga teenida palju raha, teha poliitilist karjääri ja pöörduda eduka ning lugupeetud mehena tagasi Bangladeshi. Ta lõpetas Dhaka Ülikooli, kuid otsustas Inglismaale emigreeruda, kus ta lootis leida tasuvat ja vastutusrikast tööd. Ta kavatses teenida piisavalt palju, et osta Dhakas maja ja anda oma pojale hea haridus. Vastupidiselt tema ootustele ei lange talle osaks mingit eeliskohtlemist, vaid ta peab minema elama teiste Bangladeshi immigrantide juurde Londoni Tower Hamletsi linnaossa. Hoolimata sellest, et ta elab Londonis, ei unusta Chanu kordagi oma kultuuripärandit ja peab oma kultuurilist tagapõhja äärmiselt tähtsaks. Haroon käis koloniseeritud Indias korralikes koolides ja sai hea Briti kirjanduse-alase hariduse. Nagu Chanu, lahkus temagi kodumaalt, et osa saada Inglismaa kõrgest elustandardist. Tegelik elu Inglismaal ei vasta aga ta ootustele. Tema hea inglise keele oskus ja suured teadmised inglise kultuurist ja kirjandusest ei suurenda tema võimalusi saada enamusühiskonna osaks. Ta üritab igati valdavasse ühiskonda integreeruda, kuid jääb siiski võõraks – üheks paljudest Londonisse jõudnud India immigrantidest. Ühest küljest unistab ta vastuvõtva ühiskonna täieõiguslikuks liikmeks saamisest, teisest küljest aga ei loobu ta oma kultuurilisest tagapõhjast. Niipea, kui ta mõistab, et tema India päritolu võib osutuda eeliseks, käivitab ta omaenda äri, mis tõmbab valgeid inglasi ligi eksotitsismi ja müstikaga. Artikkel analüüsib mõlema tegelase identiteeti kujundavaid elemente ja kirjeldab, kui suurel määral neil õnnestub vastuvõtvasse ühiskonda assimileeruda. Artikli viimane osa võtab kokku nende identiteedi formeerumise protsessi ja vastab küsimusele, kas Suurbritannias elavaid Lõuna-Aasia päritolu esimese põlvkonna immigrante võib nimetada kultuurihübriidideks. Samuti selgitatakse lühidalt hübriidsuse rolli tänapäevases maailmas.  


Author(s):  
Daniele Nunziata

This article analyses two novels, Hanif Kureishi’s The Buddha of Suburbia (1990) and Andrea Levy’s Small Island (2004), to elaborate on how they form postcolonial literary visions of metropolitan Britain, in resistance to colonialist depictions of the setting which have been disseminated across the world. The two works share related themes and motifs in their representations of the experiences of first- and second-generation migrants from Britain’s (former) colonies. Kureishi’s novel, set in the 1970s, relates the teenage life of Karim, the son of an Indian migrant, Haroon, as he navigates his sense of being a “funny kind of Englishman” (3). Levy’s novel, on the other hand, relates the experiences of a Jamaican couple, Hortense and Gilbert, as they arrive in Britain in 1948 within a fictionalised representation of the Empire Windrush. Comparable images within their works, including allusions to George Lamming’s writing from the 1950s and Stuart Hall’s depiction of the West End as it has existed in colonial imaginings, demonstrate how the two novelists participate in – and, therefore, help construct – a counter-canon of writing about post-war and postcolonial Britishness.


Author(s):  
Tatjana Milosavljevic
Keyword(s):  

Književna i filmska produkcija britanskih autora kolonijalnog porekla poseduje izraženu političku komponentu koja gotovo jednoobrazno ispituje svojim estetskim i narativnim formama različite aspekte neoliberalne hegemonije. Prikazi hijerarhijski podeljenih urbanih prostora su jedna od strategija kojima ovi tekstovi dovode u pitanje diskurs da je savremena neoliberalna Britanija post-klasno i post-rasno društvo. Dramski, književni i filmski rad Hanifa Kurejšija (Hanif Kureishi) nezamenjivi je vodič kroz britanski neoliberalni pejzaž. Rasna i klasna topografija Londona u eri tačerizma ogleda se u oba dela kojima se ovaj rad bavi – Kurejšijevim romanom Buda iz predgrađa (The Buddha of Suburbia, 1990) i filmom za koji je napisao scenario Moja prelepa perionica (My Beautiful Laundrette, 1985). Ova dela protivreče tačerovskoj viziji o Britaniji osamdesetih kao homogenoj naciji, govoreći o pluralnostima i dubokim procepima subjektiviteta. Cilj ovog rada je da, na tragu savremenih teoretičara ideologije u poznom kapitalizmu, prikaže da je Kurejšijeva ambivalentnost prema neoliberalizmu produkt tekstualne svesti o tome da se ovde radi o poretku sposobnom za aproprijaciju intimnih prostora i njihovu transpoziciju u prostore gde društveni subjekti ostvaruju materijalne uslove za život. Zaključak je da pozni kapitalizam briše granicu između privatnog i poslovnog prostora, neutrališući tako svest subjekta o predideološkoj realnosti, utoliko koliko je ona zamisliva.


Sæculum ◽  
2019 ◽  
Vol 48 (2) ◽  
pp. 83-90
Author(s):  
Ana-Blanca Ciocoi-Pop

AbstractHanif Kureishi, an acclaimed contemporary British writer of Pakistani origin, is known to the Romanian reading public primarily through the translations (under the aegis of the Humanitas publishing house) of his novels Intimacy, The Buddha of Suburbia, The Nothing, Gabriel’s Gift and Something to Tell You. One of the foremost representatives of British postcolonial literature, Kureishi masterfully, and at times shockingly, explores the postmodern urban world of human desolation, loneliness and alienation, with the surgical precision and mercilessness of a “terrorist”, as he himself describes the writer and his artistic mission in an interview. Intimacy, in a classic Proustian or Joycean manner, offers a glimpse into twenty-four hours in the life of a middle-aged Londoner, Jay, who fed up with the monotony and routine of his marriage, decides to leave his wife and children in order to pursue a passionate sexual relationship with a younger lover. The novel thematizes such concerns as the clash between traditional values and (post)modern society, between individualism / narcissism and moral duty, morality versus amorality / immorality, and the inevitable alienation of the individual who experiences these conflicts. The present paper aims at offering a reading of Kureishi’s text starting from the writer’s claim that “I’ve never had any desire to be good. (…) I don’t like goodness particularly. I like passion.” From the vantage point of this confession we shall proceed to analyze Intimacy not as a moral handbook, but as the eternal plight of the human soul, caught between the painfulness of duty and the irresistible call of passion.


Author(s):  
Eviatar Shulman
Keyword(s):  

1976 ◽  
Vol 15 (05) ◽  
pp. 246-247
Author(s):  
S. C. Jain ◽  
G. C. Bhola ◽  
A. Nagaratnam ◽  
M. M. Gupta

SummaryIn the Marinelli chair, a geometry widely used in whole body counting, the lower part of the leg is seen quite inefficiently by the detector. The present paper describes an attempt to modify the standard chair geometry to minimise this limitation. The subject sits crossed-legged in the “Buddha Posture” in the standard chair. Studies with humanoid phantoms and a volunteer sitting in the Buddha posture show that this modification brings marked improvement over the Marinelli chair both from the point of view of sensitivity and uniformity of spatial response.


Author(s):  
Somboon Watana, Ph.D.

Thai Buddhist meditation practice tradition has its long history since the Sukhothai Kingdom about 18th B.E., until the present day at 26th B.E. in the Kingdom of Thailand. In history there were many well-known Buddhist meditation master teachers, i.e., SomdejPhraBhudhajaraya (To Bhramarangsi), Phraajarn Mun Puritatto, Luang Phor Sodh Chantasalo, PhramahaChodok Yanasitthi, and Buddhadasabhikkhu, etc. Buddhist meditation practice is generally regarded by Thai Buddhists to be a higher state of doing a good deed than doing a good deed by offering things to Buddhist monks even to the Buddha. Thai Buddhists believe that practicing Buddhist meditation can help them to have mindfulness, peacefulness in their own lives and to finally obtain Nibbana that is the ultimate goal of Buddhism. The present article aims to briefly review history, and movement of Thai Buddhist Meditation Practice Tradition and to take a case study of students’ Buddhist meditation practice research at the university level as an example of the movement of Buddhist meditation practice tradition in Thailand in the present.


2018 ◽  
Vol 35 (1-2) ◽  
pp. 293-300
Author(s):  
Peter Harvey

Reflections on Eviatar Shulman’s Rethinking the Buddha: Early Buddhist Philosophy as Meditative Perception


Sign in / Sign up

Export Citation Format

Share Document