Kraasna nominal derivation

This article examines the derivation of Kraasna nominals using suffixes. Despite limited documentation, it was possible to find a large number of nominal derivatives using 18 derivational suffixes formed from 20 primary suffixes and 21 suffixes formed from 21 secondary suffixes. Kraasna suffixes mostly resemble those of Seto. Only the compound suffixes (-i)s-to, -la-s, and -ži-ne, which derive just a few words (kaklas, laanist, soomist, ammuužine) are not characteristic of Seto. The suffixes *-ek and *eš occur as the assimilated form -eh in Kraasna, but as -eh and -eq in Seto. In oblique cases, the derivational suffix -eh still occurs in a mid-19th century folk song but had been lost by the early 20th century. The Kraasna dialect is surprisingly similar to Seto, from which it separated 300 years before its documentation in the early 20th century. It would be interesting to know to what extent later connections with Setomaa harmonised both dialects. Kokkuvõte. Enn Ernits: Kraasna noomenituletus. Vaatamata talletatud sõnavara piiratusele ilmneb Kraasna murrakus rohkesti käändsõnatuletisi. Need on moodustatud 20 primaarsufiksist tekkinud 18 liite ja 21 sekundaarsufiksist kujunenud sama arvu liidete abil. Kraasna sufiksid sarnanevad seto omadega. Ainult liitliited (-i)s-to, -la-s ja -ži-ne, mis tuletavad vaid üksikuid sõnu (kaklas, laanisto, soomisto, ammuužine), pole seto murrakutele omased. Viimatimainitud sufiks esineb ka Hargla, leivu ja lutsi murrakutes. Kraasna murrakule oli iseloomulik liidete *-ek ja *eš sarnastunud kuju -eh, seevastu seto murrakutes võivad need esineda paralleelselt -eh ja -eq kujul. Obliikvakäändes derivatiivsufiks -eh esines XIX sajandi keskpaiku veel ühe rahvalaulu sõnas *valgõ-hõ-ta, XX sajandi alguseks oli taandunud, vrd *valgõt. Kraasna murrakus kasutati rohkesti deminutiivliidet -kanõ. Enamikul Kraasna käändsõnatuletistel on vasted seto murrakutes, üksnes vähestel juhtudel see puudub, sh kipõküüdzüs ‘kurivaim’, mako ‘magamine’, tukim ‘tugi’ ja vadõridzõq ‘vaderid’. Teadaolevalt ainult Kraasna murrakus esinevad sõnad laudadzõq ~ laadadzõq ‘lehmakahi’ ja puzanõ ‘mõrkjas’. Kraasna murrak, mis irdus setost XX sajandi alguse kirjapanekutega võrreldes 300 aastat varem, on viimasega üllatuslikult sarnane. Tuleks uurida, kuivõrd suutsid murrakuid ühtlustada hilisemad seosed Setomaaga.

A linguistic analysis of Heikki Ojansuu’s phonograph recordings of Kraasna

The South Estonian Kraasna subdialect was spoken until the first half of the 20th century by a now vanished community in Krasnogorodsk, Russia. All linguistic descriptions to date are based on textual sources, mostly manuscripts from Heikki Ojansuu’s 1911/12 and 1914 fieldwork. Ojansuu’s phonograph recordings were thought to be lost by previous researchers and remained unused. The rediscovery of these recordings allows for the first analysis of Kraasna based on spoken language data, closing gaps in the description and enabling further research. This description follows a theory-neutral and framework-free approach, while respecting traditions in Estonian linguistics and linking the results to research in Estonian dialectology. It provides key information on the Kraasna subdialect based on the corpus – phonology, morphology, syntax – despite being restricted to the phonograph recordings. Future research can expand on these points and build on the present description. Kokkuvõte. Tobias Weber: Heikki Ojansuu Kraasna murraku fonogrammide lingvistiline analüüs. Venemaal Pihkva oblastis Krasnogorodski ümbruses elanud Kraasna maarahvas rääkis lõunaeestipärast Kraasna murrakut 20. sajandi esimese pooleni. Kõik keeleteaduslikud käsitlused Kraasna murra- kust on siiani kasutanud kirjalikke allikaid, enamjaolt Heikki Ojansuu 1911.– 12. ning 1914. aastal kogunud käsikirju. Ojansuu tehtud fonogrammid arvati enne käesoleva uurimistöö tegemist olevat kadunud ning sellepärast pole neid varasemad uurijad kasutanud. Taasleitud helisalvestiste abil on selles artiklis kirjeldatud Kraasna murrakut esimest korda suulise kõne andmete alusel, täites lünki eelnevates analüüsides. Siinses kirjelduses järgitakse teoreetiliselt neutraalset deskriptiivset lähenemist, samas austades Eesti keeleteaduse traditsioone ja arvestades Eesti murdeuurimise varasemate tulemustega. Artikkel esitab Kraasna fonoloogia, morfoloogia ja süntaksi kohta põhiteavet, piirdudes aga korpuspõhise uurimusena fonogrammide keeleainesega. See on aluseks järgnevatele uurimisprojektidele, mis saavad käesolevat kirjeldust lähtekohaks kasutades arendada analüüsi edasi, seda laiendades ja süvendades.

Finnic language islands in eastern Latvia: Archaeological background and perspective

This article discusses the archaeological background of the Leivu and Lutsi Finnic language islands. In contrast to the earlier research tradition, a hidden Finnic presence is suggested by the distribution area of Roman Iron Age tarand graves up to and including the Medieval Period when the presence of a Finnic population in northeastern Latvia (“the Chud in Ochela”) is noted in 1179/80. The Leivu language island west of Alūksne may be the last descendants of this population, formed by the merging of a Finnic substrate and Latgalian superstrate and standing between the Estonians and Livonians. The borders of this Finnic area in northern and northeastern Latvia – a diverse network of communities, existing in parallel with Latgalian ones and based on various ethnic components – are difficult to determine, as archaeological traces of its cultural pattern in the 12th–14th centuries have much in common with the Latgalians despite definite peculiarities. The Finnic traces in the Lutsi area are more difficult to identify archaeologically, although physical anthropology suggests a former Finnic presence there too. Kokkuvõte. Heiki Valk: Lõunaeesti keelesaared Ida-Lätis: arheoloogiline taust ja perspektiiv. Artikkel käsitleb leivu ja lutsi keelesaarte arheolooglist kujunemist. Erinevalt varasemast, baltikesksest vaatenurgast eeldatakse läänemeresoome rahvastiku varjatud püsimist rooma rauaaja tarandkalmete alal kuni keskajani ja ka keskaja vältel – kirjalikud allikad mainivad aastatel 1179– 1180 “Otšela tšuude” (tinglikult “adsele maarahvast”). Leivu keelesaar võiks endast kujutada selle läänemere substraadi ja latgali superstraadi ühtesulamise tulemusena kujunenud ning eestlaste ja liivlaste vahel paiknenud rahvastiku viimaseid järeltulijaid. Läänemeresoome asuala piire Läti põhja- ja kirdeosas on raske määratleda, kuna ilmselt oli tegemist eriilmeliste, läti asustuse kõrval eksisteerinud kogukondade võrgustikuga ja 12.–14. sajandi rahvastiku kultuuri arheoloogilised jäljed on vaatamata teatud iseärasustele paljuski latgalipärase ilmega. Lutsi asualal on läänemeresoome jälgi arheoloogias raskem leida, kuigi füüsilise antropoloogia andmed sellele viitavad.

Possible traces of Finnic influence in Latvian subdialect phonetics and morphology

This article discusses areas observed on geolinguistic maps showing Finnic or Finnic-like features in Latvian subdialects possibly resulting from Finnic influence. The Latvian dialect material analysed for this study shows that several such areas can be identified based on their phonetics and morphology: the Livonic dialect, the Selonic subdialects, certain Selonic subdialects on both banks of the Daugava River, certain subdialects in the former Leivu territory in northeastern Latvia near Alūksne and Gulbene, and a few subdialects in Zemgale near Bauska and Vecsaule where the Krevin Votians were settled. The shortening of word endings and generalisation of third-person verb forms is also quite regularly encountered in the subdialects spoken around Preiļi in Latgale. The least amount of language material is available about the Ludza Estonians or Lutsis who lived in eastern Latgale where their influence is seen in the tone system of the local subdialects. Kokkuvõte. Anna Stafecka: Läänemeresoome mõju võimalikud jäljed läti murrakute foneetikas ja morfoloogias. Artikkel käsitleb läänemeresoome ja läänemeresoomepäraste joonte maa-alalist levikut läti murretes. Läti murdeainestik, mida on selle uurimuse jaoks analüüsitud, näitab, et foneetilise ja morfoloogilise eripära põhjal on võimalik määratleda mitu sellist mõjuala: liivipärased murded, teatud seeli murrakud Daugava jõe mõlemal kaldal, teatud Kirde-Läti Alūksne ja Gulbene ümbruse murrakud ajaloolisel leivu alal ning mõned semgali murrakud Bauska ja Vecsaule lähistel, kus kunagi elasid kreevini vadjalased. Sõnalõppude lühenemist ja kolmanda isiku verbivormide üldistumist on üsna regulaarselt märgitud ka Latgales Preiļi ümbruse murrakutes. Vähem on selliseid andmeid Ida-Latgalest Ludza eestlaste ehk lutside kunagistelt asualadelt. Siiski on seal lutsi mõju nähtav kohalike murrakute toonisüsteemis.

Lutsi speakers and rememberers in the late 20th and early 21st centuries

This article describes the language of the last speakers of Lutsi as well as their family background and the sources of their language knowledge, in order to show the paths by which Lutsi language knowledge – even if only of a fragmentary sort – has survived up to the present day. The language knowledge of these last speakers is described using observations taken from the field notes and memories of other researchers as well as from my own encounters with them. This information is placed in a historical and regional context by providing a detailed overview of the historical extent of the Lutsi community, theories about Lutsi origins and how this connects with the memory of Lutsi families and observed language variation within the Lutsi speech area, changes in Lutsi speaker numbers and language use, and the history of Lutsi documentation and the observations of the researchers who documented them. Kokkuvõte. Uldis Balodis: Lutsi keele kõnelejad ja mäletajad 20. ja 21. sajandi vahetusel. Lutsi keelt räägiti mitu sajandit Kagu-Lätis Ludza linna ümbritsevates valdades ja külades. Lutsi keel ja kultuur said tähtsaks osaks nii Latgali kui ka kogu Läti kultuuriajaloost. Lutsi keel on ühendanud Eestit ja Lätit ning saanud nende ühise pärandi sümboliks. Selle artikli esimeses osas kirjeldatakse lutsi keele uurijate (Oskar Kallas, Heikki Ojansuu, Paulopriit Voolaine, August Sang) mälestusi ja tähelepanekuid ajast, kui seda keelt veel räägiti igapäevaselt. Artikli teises osas antakse ülevaate Põlda valla Jaani küla Nikonovide perekonnast, kes olid viimaseid lutsi keele oskajaid. Samuti vaadeldakse viimaseid lutsi keelepärandi kandjaid tänapäeval – nn mäletajaid –, käsitledes nii nende elulugusid kui ka teadmisi lutsi keelest. Kokkovyteq Lutsi kielehn. Uldis Balodis: Lutsi kiele kynelejaq ni mälehäjäq 20. ni 21. sā-āstaga vaihtusel. Mitu sā-āstakka kyneldi lutsi kīlt Ludzi ümbre valdohn ni küllihn. Lutsi kīļ um nī Lätkalihn ku kaq kȳ Lätihn kultūri aolū tähtsä oza. Lutsi kīļ um kaq tähtsä köüdüs Läti ni Ēstimā vaihel ni noide ütidze perändüze tunnismärķ. Sjōl kirotuzel um katș ossa. Edimädzehn ozahn ma selledä lutsi kiele ūŗjide (Oskar Kallas, Heikki Ojansuu, Paulopriit Voolaine, August Sang) mälehüizi ni tähelepandmizi aost, ku tūd kīlt vīl egä päiv kyneldi. Tȳz̦ ehn ozahn tī ülekaehuze Pylda valla Jāni külä Nikonovi perrest, kohn elliq perämädze lutsi kiele myistjaq. Ma ka kynele perämädzist Lutsi inemizist tǟmbädzel pǟväl – nm mälehäjidest –, kiä viļ tīdväq veidüq lutsi kīlt, ni kaq noide elolūst ni kiele tīdmizest.

Broken tone in Leivu CV’V-words

Leivu is one of the South Estonian dialects historically spoken in eastern Latvia and influenced by Latvian. One likely influence is broken tone or stød, which was developing in Leivu mainly as a result of the loss of /h/ in first quantity degree words. The aim of this study is to determine what characterises the pronunciation of CV’V-words (lost intervocalic /h/) and differentiates these from CVV-words. Sound durations, F0 and intensity contours of the syllable rhyme were analysed. Vowel duration in CV’V-words tends to be longer than in CVV-words. In CV’V-words, a short drop in intensity can occur between two identical or two different vowels, with the first vowel often being longer than the second one. In some cases, the second vowel in CV’V words was laryngealised. In CV’V-words, an early F0 turning point where F0 starts to fall occurs more consistently than in CVV-words where F0 can also be rising. Kokkuvõte. Pire Teras: Katketoon leivu CV’V-sõnades. Leivu on üks lõunaeesti murretest, mida räägiti Ida-Lätis ja mida mõjutas läti keel. Üks neist mõjudest on tõenäoliselt katketoon, mis oli tekkimas peamiselt esmavältelistes sõnades /h/ kao tulemusel. Liivi keeleski on katketooni kujunemise üheks põhjuseks peetud just /h/ kadu. Selle töö eesmärk on välja selgitada, mis iseloomustab leivu /h/-kaoliste CV’V-sõnade hääldust ja mis eristab neid kolmandavältelistest CVV-sõnadest. Analüüsiti häälikukestusi, põhitooni- ja intensiivsuskontuure. Vokaalikestus on leivu CV’V-sõnades veidi pikem kui CVV-sõnades. CV’V-sõnades võib toimuda intensiivsuse langus ja tõus või järsk intensiivsuse langus nii kahe ühesuguse kui ka erineva vokaali vahel: esimene vokaal on enamasti kestuselt pikem kui teine. Ka CVV-sõnade hilistekkelistes diftongides on esimene osis sageli pikem kui teine. Mõnel juhul larüngaliseerub CV’V-sõnades silbituuma lõpuosa. Põhitoonikontuuris on CV’V-sõnades palju järjekindlamalt varane pöördepunkt ja langev põhitoon kui CVV-sõnades, kus tuleb ette ka hilise pöördepunktiga tõusvat põhitooni.

From Sementovskij to the 20th century. Notes on the Lutsis in the Latvian press

The Lutsis, a historically South Estonian-speaking language island community located near the town of Ludza in southeastern Latvia, have come increasingly into public awareness in Latvia over the last decade with the release of books on Lutsi history and language suitable for both professional and lay audiences as well as other new works relating to Lutsi folk culture. However, even before this recent burst of activity, the Lutsis have been mentioned in the Latvian and Estonian press and have also appeared in the field notes of researchers whose work was connected with the Lutsis. This article traces the descriptions of the Lutsis in a variety of sources from the first descriptions in the mid-19th century, through the interwar independence of Latvia, and as late as the 1970s when important expeditions by Latvian researchers documented the impressions of the last Lutsi speakers on the state of their language and culture. Kokkuvõte. Hannes Korjus: Sementovskijst 20. sajandisse. Märkmeid lutsidest Läti ajakirjanduses. Kunagine lõunaeestikeelne lutside kogukond elas Kagu-Lätis Ludza linna ümbruses. Lätis on nad saanud suurema avaliku tähelepanu osalisteks alles viimastel kümnenditel, kui on ilmunud raamatuid nende ajaloo ja keele kohta nii asjatundjatele kui ka laiemale huvirühmale ning on hakatud elavdama lutsi rahvakultuuri. Siiski ka enne seda viimast aktiivsuse tõusu on lutsidest kirjutatud Läti ja Eesti ajakirjanduses ja on ilmunud välitööde märkmeid lutsidega seotud uurimuste tegijatelt. Antud artikkel jälgib lutside kirjeldusi erinevates allikates alates varastest mainimistest 19. sajandi keskel, jätkates maailmasõdadevahelise perioodiga ning jõudes viimaks 1970. aastateni, kui Läti uurijad dokumenteerisid oma ekspeditsioonidel viimaste lutsi kõnelejate keelelist ja kultuurilist olukorda.

The Position of Leivu

Leivu has generally been connected with Võro and especially its Hargla dialect. However, this classification has always been based on superficial synchronic similarities rather than a rigorous diachronic analysis. Instead, closer examination shows that Leivu is the earliest offshoot of South Estonian and that its similarities with Hargla Võro can better be explained by their geographical proximity. Kokkuvõte. Petri Kallio: Leivu asend. Leivut on üldiselt ühendatud võro keelega ja eriti Hargla murrakuga. Paraku need klassifikatsioonid on alati tuginenud pindsete sünkroonsete sarnasuste arvestamisele, mitte rangele diakroonilisele analüüsile. Siinne lähem vaatlus näitab, et leivu on esimesena lahknenud lõunaeesti keeleühtsusest ning selle sarnasusi Hargla võro keelega saab seletada pigem geograafilise lähedusega.

Observations on Lutsi oral tradition

This article examines Lutsi intangible culture in an attempt to clarify the origins of this language island. Historical stories about coming from “Sweden” refer to southern Estonia, but such stories are also widespread in areas that were never under Swedish rule. The Christian tradition is based on the church language and literature of Estonia. Lutsi laments or lament-like songs are unique, different from Seto laments, but also from the lament-like orphan songs of southern Estonia. Work songs and ritual songs (tavandilaul) as well as narrative songs are related to traditions found in both Võromaa and Setomaa. Oskar Kallas’s documentation contains an impressive number of children’s songs and readings, short verses, and other peripheral material. Their proportion only increases in later collections. The influence of Latvian songs is striking and can be seen from direct translations to texts where original and borrowed material intermingle. The Lutsi tradition was also probably influenced by their Slavic neighbours. Comparisons with the folklore of the other South Estonian language islands and that of the Tver Karelians shows both commonalities and differences. Kokkuvõte. Kristi Salve: Tähelepanekuid Lutsi maarahva suulisest pärimusest. Artiklis on vaadeldud Lutsi maarahva vaimset kultuuri, püüdes selgust tuua keelesaare kujunemisloosse. Ajaloolised jutud „Rootsi“ päritolust viitavad küll Lõuna-Eestile, kuid sellised jutud on levinud ka aladel, mis pole Rootsi võimu alla kuulunudki. Lutsi kristlik pärimus lähtub Eesti kirikukeelest ja -kirjandusest. Lutsi itkud või itkulaadsed laulud on omapärased, erinedes setu itkudest, aga ka Lõuna-Eesti itkulaadsetest vaeslapselauludest. Töö- ja tavandilaulud, samuti jutustavad laulud seostuvad nii Võrumaa kui ka Setumaa traditsiooniga. Juba Oskar Kallase kogus on silmapaistvalt palju lastele mõeldud laule ja lugemisi, lühikesi (pilke)salmikesi ja muud perifeerset rahvaluule ainest. Hilisemates kogudes nende osakaal suureneb. Silmapaistev on läti laulude mõju alates otsestest tõlgetest kuni tekstideni, milles genuiinne ja laenuline segunevad. Ilmselt on Lutsi traditsiooni mõjutanud ka naabruses elavad slaavi rahvad. Võrdluses teiste vanade eesti keelesaarte, aga ka Tveri karjalaste rahvaluulega hakkab silma mõndagi ühist, kuid samas ka erinevat.